Miks käia koguduses?

Piiblit lugedes tasub tähele panna üht huvitavat asja. Suur osa Uuest Testamendist on kirjutatud just kristlastele. Mitte inimestele, kes Jumalat ei tunne, vaid neile, kes juba usuvad Jeesusesse ja peavad ennast tema järgijateks.

Kristlikest kogudustest võib leida väga erinevaid inimesi. Mõned neist on südamlikud, abivalmid ja siiralt huvitatud teistest inimestest. Teised võivad olla ülbed, silmakirjalikud, võimukad, isekad või lihtsalt ebameeldivad. Tihti kuulub sama inimene mõlemasse gruppi, olenevalt situatsioonist. Vahel võib koguduses toimuv panna isegi tõsiselt mõtlema, kas neil inimestel on üldse midagi pistmist sellega, mida Jeesus õpetas.

Pauluse kirjadest leiame pidevalt manitsusi ja etteheiteid. Kogudustes olid tülid, kadedus, võimuvõitlus, üksteise halvustamine ja kõikvõimalikud muud probleemid. Oli isegi ka tänapäeva mõistes pahakspandav seksuaalsuhe mehe ja tema isa naise vahel. Need polnud mingid kujuteldavad asjad, mille eest Paulus inimesi igaks juhuks hoiatas. Ta kirjutas sellest, mis kogudustes päriselt toimus.

Ometi on tänapäeval üsna tavaline kuulda kristlasi rääkimas Piibli õpetustest nii, nagu käiksid need eelkõige kellegi teise kohta. Justkui oleksid ühel pool need, kes järgivad Jeesust, ja teisel pool need, kelle käitumist Piibel kritiseerib. Aga Piibel räägib väga suurel määral just neist esimestest.

See muudab ka koguduses käimise tähendust. Me ei lähe sinna vaatama inimesi, kes on Piibli õpetused edukalt oma ellu rakendanud. Me kohtame inimesi, kellest Piibel räägib. Inimesi, kes tahavad Jumalat järgida, kuid kelle juures on endiselt olemas kõik inimlikud nõrkused, vastuolud ja eksimused.

See ei tähenda, et kogudustes toimuvat halba peaks õigustama või sellega leppima. Mõnest kogudusest ongi targem eemale hoida. Mõne inimesega polegi mõistlik läbi käia. Jeesuse kogudus ei koosne ideaalsetest inimestest, pole kunagi koosnenud. Aga Jumal ei tee vigasid, kui annab meile Tema mõistmiseks vajalikke kogemusi.

Piiblit võib lugeda üksi kodus ja sellest väga palju aru saada. Kuid koguduses puutume vahetult kokku selle inimliku tegelikkusega, mida Piibel kirjeldab. Näeme, kuidas usk, armastus, enesepettus, uhkus, andestamine ja paljud muud asjad päriselus välja näevad. Ja mitte ainult teiste juures, vaid ka iseendas. Võime äkitselt taibata: „Oot, aga kas ma ise ka mitte ei ole teatud juhtudel selline?”

Nii võib kogudus osutuda üheks kõige õpetlikumaks kohaks Piibli mõistmiseks. Mitte sellepärast, et seal oleks kõik hästi, vaid just sellepärast, et seal ei ole. Me läheme kogudusse ja näeme oma silmaga seda, millest Piibel on kogu aeg rääkinud.