Igapäevane vaimulik õhkkond

Elamused rikastavad meie elu, aga kogu elu ei saa koosneda ainult üksteisele järgnevatest elamustest. Sest me jääksime niimoodi ilma sellest osast elus, mis annab sellele teatud tähenduse.

Kristlikel kogunemistel ja kokkusaamistel pööratakse tihti omajagu tähelepanu vaimulikule atmosfäärile. Muusika läheb hinge, jutlus kutsub üles muutusele, palve on liigutav. Ka omavahelistes vestlustes muutub nii mõnigi kord hääletoon ja sõnavara, kui jutt läheb Jumalale.

Need hetked on väga väärtuslikud. Mõni laul jääb lippu üleval hoidma aastateks, mõni jutlus aitab meil midagi olulist mõista. Aga kas oled proovinud kuulata emotsionaalselt võimsat ülistusmuusikat terve päeva? Hommikust õhtuni, tööd tehes, süüa valmistades ja autot juhtides? Ühel hetkel tahaks ilmselt kuulata midagi muud. Või lihtsalt vaikust.

Mõtle armumisele. Esimesed kohtingud on erakordselt põnevad. Valime hoolikalt, kuhu minna, mida selga panna, kuidas lõhnata ja mida erilist koos ette võtta. Iga kohtumine on sündmus omaette. Ootame seda põnevusega ja tahame, et kõik läheks hästi.

Aga kui oleme sellesama inimesega elanud juba aastaid koos – mis juhtuks, kui ootame igalt omavaheliselt läbikäimiselt samasugust emotsionaalset elamust nagu esimestel kohtingutel?
Tuleme mõlemad töölt koju, küsime, kuidas päev läks, vastame „täitsa okei oli”. Kas oleme pettunud, sest vestlus ei olnud kuidagi eriliselt sügav ega pannud hingekeeli helisema?

Ometi on selle paari suhe palju sügavam kui esimestel kohtingutel. Nad tunnevad teineteist, on koos raskustest läbi käinud, õppinud üksteist usaldama. Nad võivad istuda õhtul kõrvuti, kumbki oma asjadega tegeledes, ega tunne, et midagi oleks puudu. Nende suhe ei ole muutunud vähem väärtuslikuks sellepärast, et iga päev ei ole eriline sündmus. Vastupidi, aastatega on tekkinud lähedus, mida ei pea eraldi rõhutama.

Kui oleme harjunud seostama lähedust Jumalaga teatud muusika, hääletooni või emotsionaalse seisundiga, võime hakata neid otsima ka siis, kui need pole üldse vajalikud. Justkui peaks enne Jumalaga rääkimist looma õige meeleolu. Justkui peaks see kogenud abielupaar süütama enne igat vestlust küünlad ja panema mängima romantilise muusika.

Jumalaga suhtlemiseks ei pea ootama erilist hetke ega looma erilist atmosfääri. Võime temaga rääkida hommikul tööle sõites, lõunapausi ajal või õhtul nõusid pestes. Võime lugeda Piiblit ilma, et iga kord peaks kaasnema võimas äratundmine või sügav emotsionaalne kogemus. Ja kui mõnikord tulebki erakordne elamus, siis on see tore. Nagu abielupaaril, kes pärast koos elatud aastaid läheb vahelduse mõttes taas omavahel kohtingule.

Aga ülejäänud päevadel on neil teine kõrval olemas ja toimetamas.