Isiklikud ilmutused

Oled ehk kuulnud mõnda kristlast ütlemas: „Ma sain Jumalalt ilmutuse.”

See kõlab põnevalt, privilegeeritult ja prohvetlikult. Inimene on näinud nägemusi või saanud teada midagi, mida teised ei tea. Eks see ole ka meeldiv tunne – meis kõigis on vajadus olla tunnustatud ja kristlanegi on lihtsalt inimene nagu iga teine.

Ilmutustega seostatakse sageli Piibli viimast raamatut, kus Johannes näeb kummalisi olendeid, mõistatuslikke sümboleid ja uskumatuid sündmusi. Sellest võib jääda mulje, et ilmutus peab olema midagi üleloomulikku, erakordset ja raskesti mõistetavat. Justkui Jumal oleks küll midagi ilmutanud, aga nüüd on veel vaja välja selgitada, mida ta õigupoolest öelda tahtis.

Sellised kogemused on siiski pigem äärmuslikud näited. Sõna *apokalüpsis* tähendab millegi varjatu avamist või nähtavale toomist. Midagi, mis varem polnud arusaadav, saab äkitselt selgeks. Ilmutuse olemus ei ole kummaliste piltide nägemine, vaid see, et inimene hakkab midagi mõistma. Ilmutus ise ja selle saamise kogemus on kaks erinevat asja.

Paulus kohtus Damaskuse teel ülestõusnud Jeesusega ja jäi ajutiselt pimedaks. Kuid kõige olulisem polnud ere valgus ega nägemise kaotus. Paulus oli sunnitud peatama selle, mida ta tegemas oli, ja kuulda võtma, et oli kogu oma senise usulise innukuse juures Jumala tegevusest põhjalikult valesti aru saanud.

Meie loeme sellistest sündmustest kui põnevatest piiblilugudest. Aga inimesele, kes äkitselt nägemise kaotab või midagi täiesti seletamatut kogeb, võib see olla kohutav. Johannes kirjutab, et langes Jeesust nähes tema jalge ette otsekui surnu. Vaevalt oli see mõnus, ülendav elamus. Jumala ilmutuseks teeb ilmutuse selle allikas, mitte sellega kaasnev vaatemäng. Uskumatuid pilte ja elamusi suudab tekitada ka meie oma mõistus.

Seepärast võivad isiklikud ilmutused olla ühtaegu ülehinnatud ja alahinnatud. Mõni ootab erakordset nägemust ega pane tähele, kuidas Jumal talle midagi täiesti tavalises olukorras selgeks teeb. Teine hakkab tasapisi mõistma Jumala olemust, iseennast ja ümbritsevat maailma hoopis uutmoodi, kuid ei tule selle pealegi, et tegemist võiks olla ilmutusega.

Pealegi – palju sagedamini ilmutab Jumal meile midagi meie enda kohta, kui et teiste kohta. Enda kohta ilmutusi saada ei ole sugugi nii meeldiv, kui kellegi teise kohta.

Piibli lugemine toob üldjuhul kaasa ka ilmutused. Igaühele. Jumalat kui isikut ei ole võimalik tundma õppida, ilma et ta ilmutaks. Üks olulisemaid asju Piibli uurimisel ongi õppida ära tabama, mis on ilmutus ja mis on midagi muud. Nii mõnigi kord võib ilmutus olla sedavõrd tavaline „ahhaa!” moment, et inimene hülgab selle kui Jumala ilmutuse.