Sageli küsitakse

Kui Jumal on olemas, miks siis on maailmas nii palju kurjust?

Vana hea küsimus. Ja sellele on tegelikult olemas lihtne, konkreetne vastus: maailmas olev kurjus ei hõlju kuskil niisama ringi—see on meis, inimestes endis. Jumal on kurjuse kaotamisega juba tegelemas, me elame keset seda protsessi. Aga Ta tegeleb kurjusega sellisel viisil, et ei peaks inimesi lihtsalt ära kaotama.

Paljud ütlevad: „Aga mina ei ole küll kuri inimene. Olen hoopis päris lahke ja sõbralik.” Ja tõenäoliselt oledki... üldiselt. Aga kuidas on lood siis, kui tööl on pingeline, sa pole korralikult maganud ja kõht on ka tühi? Mis siis sinust välja tuleb?
Oled sa kunagi valetanud? Vaadanud naabri oma ihaldava või kadestava pilguga? Või ennast kellegi peal välja elanud? (Ta oli selle ju täielikult „ära teeninud”).

Meil on lihtne hinnata end lahkeks, ausaks ja sõbralikuks. Aga mille järgi me end mõõdame? Kas jumalike mõõdupuude järgi või enda väljamõeldud standardite järgi?
Inimese loomuses on ikka sättida oma mõõdupuud nii, et need näitaks ilusaid numbreid. Eriti siis, kui meil pole aimugi, millised need jumalikud mõõdupuud üldse on.

Ja just sellest Piibel räägibki—mis on see tegelik, jumalik standard, mille järgi Jumal meid mõõdab.
Vihjeks: sa ei saa sellest aru pelgalt käske ja keelde lugedes. Alles siis, kui hakkad Piiblit ise uurima ja nägema kaugemale kui „reeglid”, hakkab see sulle avanema.

Piibel ei oota sinult tuima käsutäitmist. See ootab, et sa saaksid pihta, miks need käsud üldse olemas on. Sa võid kõike punktuaalselt järgida, aga kui sa ei taba asjade juurpõhjuseid, pole sellest mingit kasu.

Piibel on vägivaldne ja verine raamat?

Nii mõnigi on Piiblist saanud esmamulje: „See on nii vägivaldne!”, „On alles verine raamat!” Ja jõutaksegi järelduseni, et küllap siis Jumal ongi vägivaldne… Aga kristlased ju väidavad, et Jumal on armastus, rahu, ja et Ta tahab, et kõik oleks hästi?

Aga vägivaldne ja verine ei ole mitte Piibel, vaid inimene. Ei saa süüdistada Piiblit selles, et see ausalt kirjeldab inimest sellisena, nagu ta on. Vaata ringi – needsamad hoiakud ja sündmuste mustrid, mida Piiblis kirjeldatakse, toimuvad ka tänapäeval. Loomulikult mitte täpselt samal kujul, aga käivitav jõud on ikka seesama inimloomus. Ja lõpptulemus on endiselt vägivald – olgu see siis füüsiline või vaimne.

Piibel räägib ausalt, et saaksime endalt küsida: „Kas mina olen ka selline?” Jah, arvatavasti ei ole sa juhtinud sõjakäiku ega peksnud kedagi tänavanurgal. Aga kuidas sul on läinud verbaalse ründamisega?
Näiteks poemüüjad ja teenindajad saavad tihti osa kellegi pahameelest. Lihtne on rünnata kedagi, kes ei saa vastu hakata, kelle nime sa ei tea ja kes sinu meelest on selle justkui „ära teeninud” – sest ta oli aeglane, eksis, või lihtsalt ei meeldinud sulle.

Ja siin ei olegi vahet, kas sa ründad riiki relvadega või poemüüjat sõnadega – mõlemal juhul räägime hoiakust, kus inimene usub, et tal on õigus teist rünnata.

Just seda Jumal tahabki, et me hakkaksime nägema – mis on see asi, mis paneb inimest käituma nii kohutavalt.
Paradoksaalne on aga see, et sageli küsivad samad inimesed ühelt poolt:
„Miks Jumal lubab kurjusel maailmas olla?”
ja teiselt poolt:
„Miks Jumal on nii karm?”

Kumb siis – kas nad tahavad, et Jumal võtaks kurjusega midagi ette… või mitte?

Miks Jumal nii karm on?

Kas ikka on?
Mõtle tänapäevase elukorralduse peale. Meil on seadused, mis ütlevad, et teiselt ei tohi varastada. Sa saad rahulikult tänaval käia, teades, et varastamine ei ole sotsiaalne norm.
Aga siis tuleb keegi, ähvardab sind noaga, võtab ära rahakoti, telefoni ja koduvõtmed. Ja igaks juhuks annab veel paar hoopi – lihtsalt et mõju oleks „kindlam”.
Mis on sinu järgmine ootus? Sa tahad, et politsei selle inimese üles leiaks, kohus määraks talle karistuse ja et ta läheks trellide taha. Sest see oleks õiglane, eks?

Piiblist võetakse sageli välja üksikuid katkeid ja nende põhjal tehakse lihtsaid, loogilisi – ja ekslikke – järeldusi. Jumala karmus on üks neist. Jumala viha „väljavalamine” on tihti loo haripunkt, millele eelnevad korduvad hoiatused, meeldetuletused ja pikk aeg, kus inimestele antakse võimalus oma hoiakuid ja käitumist muuta.

Mõtle ise – kas sina oleksid nii kannatlik, et kui keegi on sind juba üheksa korda röövinud ja läbi peksnud... siis alles helistad politseisse? Ja enne seda lihtsalt ütled:
„Kuule, nii pole ilus teha. Ära enam tee.”
Tõenäoliselt helistaksid juba esimesel korral. Heal juhul teisel.

Et Piiblist õigesti aru saada, tuleb osata näha kogu lugu.
See oskus ei ole meil kaasasündinud, aga on igaühele omandatav.
„Kuidas lugeda Piiblit?” videod on hea algus.

Meil riigikirikut ei ole ja ma ei taha nendest usuasjadest midagi teada! Mina olen mitteusklik, miks see kõik minusse peaks puutuma.

Meie suur rahvuslik uhkus näib olevat see, et me ei tea mitte midagi teemadest, mis on tuttavad neljale miljardile inimesele maailmas.
Ühest küljest tahame kuuluda kõrgkultuuride sekka, teisest küljest oleme väga uhked, et oleme poolikute teadmistega, kui teemaks on see, kust pärinevad kogu Lääne maailma kultuuri alussambad. Me teame, millised olid antiikaja tehnoloogilised ja kultuurilised tippsaavutused, aga kuidas tolle aja barbaarsusest kasvas välja meie tänapäevane ühiskond—selle koha peal on meie teadmised peaaegu olematud.

Juudid, kristlased ja moslemid on seotud ühe ja sama looga, mis on aja jooksul hargnenud eri suundades. Kui sa seda lugu tervikuna ei tea – siis jah, oled tõesti saavutanud midagi harukordset: suutnud püsida teadmatuses teemast, mida teab kolmandik maailma inimestest.

Ja kust sa arvad, et kogu Lääne maailma väärtused, õigussüsteem, haridus ja inimõigused pärinevad?
Tühjusest? Juhuslikust arengust? Ei.
See kõik põhineb loogikal, mis tuleneb suurel määral Piiblist. 4. - 5. sajandil hakkas Rooma Impreerium rakendama Piiblis olevaid põhimõtteid kogu impeeriumi õigussüsteemis. Kas seda tehti ideaalselt - tõenäoliselt mitte. Aga see ei pisenda asjaolu, et kogu meie tänapäevane Lääne õigus ja ühiskonna korralduse alustalad on kujundatud Piibli poolt. Ja sina pole seda kunagi isegi avanud.