Header Image

Meil riigikirikut ei ole


Vastab tõele, et Eestis ei ole riigikirikut. Aga sageli kasutatakse seda väidet hoopis teises tähenduses: „Meil ei ole ju riigikirikut! Miks see kirik siis topib oma nina ühiskonna asjadesse?”

Miks osaleb ühiskondlikes aruteludes ükskõik milline teine vabaühendus? Kirik ei ole ju mingi ühiskonnast eraldiseisev nähtus, vaid MTÜ-laadis tegutsev ja tavalisi inimesi koondav organisatsioon.

Vahel tuuakse mängu ka riiklik rahastus. Tõepoolest, riik eraldab raha ajalooliste kirikuhoonete korrashoiuks. Aga siin on huvitav vastuolu. Koguduse jaoks on kirik igapäevaselt kasutatav hoone, muinsuskaitse jaoks aga kultuuripärand, mille säilitamine “esialgsel kujul” tähendab tavalisest korrashoidmisest märksa suuremaid kulutusi. Kuna koguduse jaoks ei ole väga mõeldav, et kirikuhoone lihtsalt maha jäetakse, siis ongi need inimesed nagu sundseisus – omast taskust tuleb maksta arvestatavaid summasid riigi muinsuskaitseliste eesmärkide täitmiseks, sest riigi rahastus katab ainult osa riigi nõudmistest.

Võiks ju hoopis küsida: „Meil ei ole riigikirikut, miks siis riik topib oma nina kiriku asjadesse?” Aga vastus oleks ilmselge – sest see kõik on osa meie ühiskonnast ja kultuurist!

Ja siin jõuamegi asja tuumani. Kirik ei ole pelgalt institutsioon, mille juhtkond kusagilt kõrgelt käske jagab. Kogudused koosnevad inimestest, kes on vabatahtlikult kokku tulnud. Kiriklikud juhtorganid on eelkõige nende koguduste esindajad, mitte inimeste ülemused.

Kes need inimesed on? Täiesti tavalised ühiskonna liikmed. Nad käivad tööl ja koolis, kasvatavad lapsi, maksavad makse. Nad on meie naabrid, töökaaslased ja sõbrad. Sageli me isegi ei tea, et nad on kristlased.

Kas me tõesti tahame öelda oma naabrile, et tema ei tohiks ühiskondlikes küsimustes kaasa rääkida? Et hoidku oma arvamused endale ja kadugu silmist sellisena nagu ta on? Kas see kõlab nagu salliv ja kaasav ühiskond?

Meil tõesti ei ole riigikirikut. Aga meil on kristlastest ühiskonna liikmed, keda kirik koondab.