Miks need usuasjad minusse peaksid puutuma?
Suure osa Euroopa ajaloost ei olnud usk midagi sellist, millega inimesed tegelesid eraldi ülejäänud elust. Kristlus oli põimunud ühiskonnakorralduse, hariduse, kunsti, poliitika ja igapäevaeluga. Inimene ei mõelnud hommikul, et nüüd olen kristlane, aga tööle minnes enam ei ole. Ta lihtsalt elas maailmas, kus kristlus oli loomulik osa ümbritsevast kultuurist. Ja suur osa maailma enam kui kahest miljardist kristlasest elab ka täna sellises keskkonnas.
Selleks, et Piibli vastu huvi tunda, ei pea olema usklik. Ei pea uskuma Jumala olemasolu ega üldse millegi üleloomuliku olemasolu. Võib olla täiesti ateist. Ja muidugi võib Piibli vastu huvi tundmise asemel kuulata, mida teised sellest räägivad. Iseasi, millised on olnud nende teadmised ja huvid. Aga ainuüksi see, et Piibel on üks maailma ajaloo mõjukamaid raamatuid, on piisav põhjus teada, mis seal päriselt kirjas on. Guinnessi rekordite raamat on selle nimetanud maailma kõigi aegade bestselleriks.
Meile õpetatakse koolis antiikajalugu, Kreeka filosoofiat ja Rooma riiki, sest peame oluliseks mõista, kuidas tänapäevane maailm on kujunenud. Aga Euroopa ajaloost ja kultuurist on peaaegu võimatu aru saada, kui jätame kõrvale juutluse, kristluse ja Piibli. Samuti on raske mõista tänapäeva Euroopat, kui ei tea, kuidas islam kujunes juutluse, kristluse ja Araabia varasemate usundite taustal ning ühe mehe väidetavate jumalike ilmutuste põhjal. Või kuidas on omavahel seotud nimed Jumal ja Allah.
Sajandite jooksul on Piibel mõjutanud seda, kuidas inimesed mõtlevad õigusest ja õiglusest, inimese väärtusest, vastutusest, halastusest ja andestamisest. Selle mõju leiab kirjandusest, kunstist, muusikast, keelest ja paljudest meie igapäevastest arusaamadest. Sageli ei mõeldudki, et nüüd tehakse midagi kristlikku.
Nii et miks mitte teada, mis seal tegelikult kirjas on?