Miks Jumal nii karm on?
Piiblis on lugusid, kus Jumal karistab inimesi väga karmilt. Mõnikord hävitatakse terved linnad või rahvad. Ja tekib küsimus: kuidas saab Jumal, keda kirjeldatakse armastava ja halastavana, midagi sellist teha?
Aga nende lugude juures on üks oluline asjaolu, mis võib kergesti märkamata jääda. Piiblis ei ole Jumala karm sekkumine enamasti esimene samm. Sellele eelnevad hoiatused, meeldetuletused ja korduvad võimalused oma käitumist muuta. Mõnikord kestab see aastaid, mõnikord isegi põlvkondi. Inimesed teavad, et midagi on valesti, aga nad ei pea vajalikuks midagi muuta. Sest praegu on ju kõik hästi.
Kujuta ette olukorda, kus keegi teeb teistele pidevalt liiga. Teda hoiatatakse ja talle antakse võimalusi oma käitumist muuta. Aga midagi ei muutu. Ühel hetkel tuleb keegi, kes sellele lõpu teeb. Ja see, keda tegelikult hoiatati, sageli kurdab, et talle tehakse ülekohut.
Kui näeksime ainult seda viimast sekkumist, võikski see olla ülekohtune. Aga kui teaksime kogu eelnenud lugu, näeksime olukorda hoopis teises valguses.
Midagi sarnast toimub paljudes Piibli lugudes. Jumal ei ole seal lihtsalt keegi, kes otsib põhjust inimesi karistada. Vastupidi, teda kirjeldatakse kannatliku Jumalana, kes annab inimestele aega ja võimalusi teha oma elus korrektuure.
See ei tähenda, et kõik Piiblis kirjeldatud karistused muutuksid meile kohe arusaadavaks. Mõned lood jäävad ka kogu konteksti teades keeruliseks.
Aga enne kui otsustame, et Jumal käitus põhjendamatult karmilt, tasub vaadata, mis sellele eelnes. Sest mõnikord ei ole kõige üllatavam mitte see, kui karmilt Jumal lõpuks sekkus, vaid see, et ta nii kaua enne seda ootas.