Header Image

Kui ristiusk taotleb rahu, miks siis sõditakse?


See on üsna levinud „Aga kui…” küsimus, kuigi tavaliselt esitatakse seda pigem etteheitva väitena. Ristiusk räägib armastusest, rahust ja andestamisest. Samal ajal on ajalugu täis sõdasid, vallutusi ja vägivalda, mida on toime pandud justkui kristluse tähe all. Sõnad ja teod ei näi kõige paremini kokku minevat.

Üks kari, mille otsa selle küsimusega satume, on see, et ühte patta pannakse mitutuhat aastat inimkonna ajalugu, väga erinevad rahvad, riigid, kultuurid ja impeeriumid. Samal ajal aga kirjeldab Piibel ise väga tabavalt inimloomust, mis suudab ilusate aadete nimel toime panna kohutavaid tegusid.

Ristiusk pole sugugi ainus, mida inimesed on läbi aegade oma tegevuse õigustamiseks kasutanud. Ka tänapäeva Eestis võib kohata nii poliitikuid kui ka muidu inimesi, kellele Piibli tsiteerimine või kristlikele väärtustele viitamine tuleb meelde just siis, kui on vaja oma mainet parandada või mõnda sigadust õigustada.

Miks peaksime arvama, et 800 aastat tagasi elanud inimesed käitusid teisiti? Või et nad ei kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks ära ka kõike muud, mis parasjagu kasulik tundus? Me lihtsalt ei pruugi sellest väga täpselt teada.

Huvitavam küsimus on, et kui inimesed panevad kristluse nimel toime kohutavaid tegusid, siis mida või keda see tegelikult kirjeldab? Kas Jumalat ja ristiusku või Jumalast eraldunud inimese olemust? Selle erinevuse mõistmiseks tasub vaadata küsimust „Kui Jumal olemas on, miks siis on maailmas nii palju kurjust?”.

Lühike vastus algsele küsimusele aga on: inimesed ei esinda alati seda, mida nad väidavad või usuvad end esindavat.
Seepärast tasubki uurida, mida Piibel ise räägib, selle asemel et otsustada ristiusu üle üksnes nende inimeste tegude ja sõnade põhjal, kes on väitnud end selle nimel tegutsevat. Üks huvitav vihje on Tarsise Saulus.