Kui Jumal olemas on, miks siis on nii palju kurjust?
Sõjad, vägivald, ebaõiglus, haigused, kannatused. Kui Jumal on hea ja armastab inimesi, siis miks ta seda kõike lubab? Miks ta midagi ette ei võta?
Piibel räägib, et Jumal lõi maailma heaks. Inimene võis elada kooskõlas Jumalaga, kuid talle anti ka vabadus valida teisiti. Ja inimene valis teisiti. Ta tahtis ise teada saada, mis on hea ja mis kuri, sest laiem silmaring ja suuremad teadmised tundusid ahvatlevad. Kuid sellega koos läks kooskõla Jumalaga kaduma ning kokkupuutumine kurjusega sai osaks inimeste elust.
Seda pole raske märgata ka praegu. Me võime olla lahked ja sõbralikud, aga vahel ka kadedad, isekad või teiste suhtes ebaõiglased. Mõnikord teeme haiget neilegi, kellest kõige rohkem hoolime. Kurjus ei ole ainult kusagil kaugel, teiste inimeste tegudes.
Aga Piibli lugu ei lõpe sellega, et inimene justkui rikkus kõik ilusa ära ja Jumal jäi kõrvalt pealt vaatama.
Juba Piibli alguses antakse lubadus, et kurjus ei jää igavesti valitsema. See lugu jõuab Jeesuseni, kes suri ristil ja tõusis surnuist üles. Piibel kirjeldab seda võiduna surma ja kurjuse üle.
Ometi näeme kurjust maailmas endiselt. Piibli järgi pole see lugu veel lõppenud. Jeesus tuleb tagasi ning siis kaotatakse kurjus lõplikult.
Miks siis mitte kohe?
Siin tuleb mängu üks oluline asjaolu: kurjus pole ainult maailmas meie ümber, vaid ka meis endis. Kui Jumal hävitaks praegu kõik kurja, mis saaks inimestest?
Piibel räägib Jumalast, kes tahab kurjusest jagu saada, aga ei taha inimesi koos sellega hävitada. Me elame ajal, mil inimestel on veel võimalus tagasi tulla tema juurde, sellesse esialgsesse kooskõlas elamisse.
Nii et Piibli vastus ei ole päris see, et Jumal lubab kurjusel lihtsalt olla. Pigem räägib Piibel loo sellest, kuidas Jumal kurjusega tegeleb. Ja meie elame alles selle loo keskel.