Meel

Meel on huvitav nähtus – paljud peavad seda muutumatuks. Kuid tegelikult eeldab meele püsimine selle pidevat värskendamist. Küsimus vaid on – millega me oma meelt värskendame?

Kuidas meie aju töötab

Me oleme asjade suhtes ühel või teisel meelel selle põhjal, mida me mäletame. Informatsioon meie ajus – meie mälestused, kogemused, teadmised, nende põhjal kujunenud hoiakud ja arvamused, meie väärtused, prioriteedid, otsused ning lõpuks ka käitumine – hääbuvad, kui seda pidevalt üle ei kirjuta. Teatud laadi informatsioon hääbub nädalatega, mõni võtab rohkem aega. Aga – ükski infokild ei püsi meis igavesti, kui seda mitte üle kirjutada – see tähendab, seda oma sisekõnes üle korrata. Kuid iga kordamisega midagi natuke muutub.

Me kõik arvame, et mingid asjad on meile niivõrd omased, et see on lihtsalt paratamatus. Kes poleks kuulnud kedagi ütlemas „Aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma nii mõtlen”. Või: „Ma lihtsalt ei suuda olla tegemata seda või toda”. Või ka: „Ma ei saa sinna midagi parata, et ta mind vihale ajab”.

Ainus paratamatus selle kõige juures on, et sellesama lausega inimene kirjutab üle ja kinnistab infot. Sama hästi võiks hakata endale kinnistama: „Ma leian viisi, kuidas hakata sellest asjast teisiti mõtlema”. Või: „Ma jõuan sinna, et ma lasen sellest lahti”. Miks mitte ka natuke pikemalt: „Ta võib ju käituda mulle sobimatul viisil, ma ei pea seda aksepteerima, aga ma ei pea ka ennast vihastumisega koormama”.
Üllatavalt kiiresti saavad need teised laused osaks meie olemusest – suisa „paratamatuseks”.

Teaduslik konsensus on viimaste aastakümnete jooksul muutunud ning varasema käsitluse „täiskasvanud inimese aju on muutumatu” asemele on tulnud käsitlused, mis koondnimetusena võetakse kokku nimetusega aju plastilisus. Piiblis on aga samad asjad täheldatud aastatuhaneid varem, lihtsalt sõnavara on teine, näiteks:

• „... muutuge meele uuendamise teel ...”, Pauluse kiri roomlastele, ptk 12 (Rm 12:2)
• „... jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus ... saada uueks oma mõttelaadilt ... riietuda uue inimesega”, Pauluse kiri Efesoses elanud inimestele, ptk 4 (Ef 4:22-24)
• „... meeled on kogemuste varal harjunud eristama head ja kurja.”, Pauluse kiri heebrealastele, ptk 5 (Hb 5:14)
• „... oma südant enam kui kõike muud ...”, Õpetussõnad, ptk 4 (Õp 4:23)

Kuidas see kõik puutub Piiblisse?

Laiemas ühiskonnas üks enimlevinuid väärarusaamu on Piibli olemuse osas – on see moraaliõpik? On see käskude-keeldude kogum?

Tegelikult on Piibel mustreid kirjeldav materjal. See kirjeldab läbilõikava täpsusega inimese käitumismustreid, milleni kaasaegne psühholoogia ja neuroteadus on hakanud jõudma alles viimastel aastakümnetel. Kuid Piibel on unikaalne selles, et kirjeldab lisaks inimese käitumismustritele ka inimese ja Jumala vahelise suhte dünaamikat. Igaüks võib ise otsustada, kuidas nende dünaamikatega suhestuda – kuid nende suhtes pime olla on erakordne saavutus.

Lähis-Ida kultuur, kust ristiusk pärineb, on lugude jutustamise kultuur. Kogu Piibel, nii Vana kui ka Uus Testament, on kirjutatud juudi rahvusest olevate inimeste poolt – ainult Luukas nimelise arsti päritolu osas ei ole kindel, kas ta oli kristlaseks saanud põline kreeklane või kreekastunud juut.

Lähis-Ida lugude jutustamise kultuur ei taha väga hästi kokku minna lääneliku faktipõhise kultuuriga. Ka tänapäevaseid Lähis-Ida inimesi ei häiri, kui räägitavas loos on numbrid natuke mööda või aastaarvud mõne sajandiga nihkes – nad kuulavad põhimõttelist sõnumit enam kui faktitäpsust. Lääne kultuuris kipume universaalsed tõed üle parda heitma, sest kellegi räägitud loos oli mõni faktiviga. Samas oleme selles osas äärmiselt selektiivsed – nii mõnegi selge vastuolu osas oleme vägagi leplikud. See on lihtsalt märk asjaolust, et meie meelt saab kujundada ja seda ka aktiivselt tehakse.

Narratiivid kirikus

Kristlasi on maailmas umbes kaks miljardit, s.o. neljandik kogu maailma rahvastikust. Kas keegi kujutaks ette, et kaks miljardit inimest on täpselt samal nõul ja näeb asju täpselt samamoodi? Enamasti ei näe isegi mõnikümmend inimest asju täpselt samamoodi.

Ka kirikus on lugusid ja narratiive, mis teinekord ei taha sugugi Piiblis kirjas olevaga kokku minna. Sest kirik ei ole jäik autoritaarne süsteem, vaid kogum inimesi. Igaüks saab rääkida ja paljud ka räägivad – vastavalt sellele, kuidas neile on Piiblis kirjutatu avanenud. Nagu igast tekstist, saab ka Piiblist võtta laused või lõigud kontekstist välja, kombineerida eri kohtadest nopped endale meelepäraselt ja voilaa! saabki justkui väita „Aga Piiblis on nii kirjas”. Seda on tehtud läbi aastatuhandete ja sedagi inimese käitumise dünaamikat Piibel kirjeldab.

Nagu kogu ülejäänud elus, nii on ka kirikus põhjust ise algmaterjalist järgi uurida, mis seal kirjas on. Piibel ei ole elu kiirjuhend ja mõningaste taustteadmisteta ei pruugi see lugedes automaatselt avaneda. Näiteks on Piibli kaante vahel erinevat kirjanduslikku stiili: on luulet, on ajalookirjeldust, on kirjavahetust – kui ei oska eristada üht stiili teisest, on keeruline mõista, millal tuleks kirjasolevat võtta kui poeetilist kujundit ja millal kui faktiväidet. Neid eksimusi tehakse üsna palju.

Lõpuks on küsimus ikka sama

Millega me oma meelt uuendame?

Kui tahad proovi teha ja ise enda jaoks välja uurida, millist informatsiooni Piibel sisaldab, alusta näiteks siit:

• https://tbp.piibliseletus.ee/kuidas-lugeda-piiblit/kirjanduslikud-stiilid-piiblis/
• https://www.piibliseletus.ee/piibli-abc