Oma valikute peegel

Mõnikord on elus hästi, aga sees on ikkagi raske. Ei oska täpselt öelda, milles asi on. Justkui kannaks midagi endaga kaasas, ilma et teaks, mis see on või kust see tuleb. Olin märganud seda enda elus ka varem, kuid korduvalt õnnestus sellest üle libiseda, see ära summutada.

Ma olen tundnud seda rahutust, mis ei kao puhkusega ega tähelepanu kõrvale juhtimisega. Väljastpoolt vaadates on elu korras, aga sees on pidev pinge, millel ei näi olevat selget põhjust.

Ühel vaiksel hetkel, kus ei olnud enam midagi teha ega kuhugi põgeneda, hakkasid tulema mälupildid. Asjad, mida ma olin öelnud. Valikud, mida teinud. Hetked, kus ma teadsin, et olin eksinud – isegi kui keegi teine sellest kunagi teada ei saanud; või vähemalt väliselt või mulle teadaolevalt selle peale ei reageerinud.

Siis sain aru, et see raskus ei olnud juhuslik. Ma kandsin endaga kaasas midagi lõpetamata. Mitte karistuse hirmu, vaid teadmist, et midagi on valesti ja vajab tunnistamist. See oli nagu nähtamatu koorem, mis tegi sammud aeglaseks ja rõõmu ettevaatlikuks.

See äratundmine ei olnud meeldiv. Sest ma olin kogu varasema elu kõike seda kuidagi ilusaks seletanud, oma otsuste eest vastutuse kellegi teise peale pannud ja omajagu lihtsalt kalanägu teinud, et „pole ju midagi olnud!”. Aga ma sain aru, et mõnda asja lihtsalt ei saa unustada ega endast lahti raputada. Neile tuleb otsa vaadata, nimetada õigete nimedega ja tunnistada, et ma ei ole alati olnud see inimene, kellena end näha tahaksin.

Jumala tegelik tundmine hakkas minu jaoks sellest hargnema. Mitte süüdistajana, vaid kellegina, kes näeb ka seda, mida ma ise pigem varjata tahaksin – ja ta ei pööra oma pilku minu pealt ära, nagu ma austaltöeldes ise enda pealt pilku olen ära pööranud. Piiblis on öeldud, et tõde teeb vabaks. Ma sain aru, et enne kui miski saab vabaks teha, tuleb sellel lasta nähtavale tulla.

Sellest ajast alates tean, et see sisemine raskus ei ole alati vaenlane. Mõnikord on see kutse peatuda, vaadata ausalt otsa ja lasta Jumalal sellega tegeleda, et mina ei peaks seda kogu elu endaga kaasas vedama. Jumal ei võta meilt meie häbi kuidagi maagilisel moel ära, vaid ta juhatab meid läbi sellest protsessist, kus vabaneme oma taakadest – mitte põgenedes, vaid neile otsa vaadates.

Piibel on selles mõttes üks halastamatu peegel. See kirjeldab inimese olemust niivõrd tabavalt, et ... Kuid kõik lood on justkui kellestki teisest. Pinnapealselt lugedes saab Piiblist võtta palju asju ja kasutada seda relvana kellegi teise vastu – aga Piibel ise selleks luba ei anna. Sügavamalt lugedes hakkab Piibel meile näitama meid ennast – mitte hukka mõistes, aga mitte ka puhtaks võõbates. Pigem on Piibli roll see, et ta näitab meile, kus on meil plekid küljes ja suunab meid vabanema ahelatest millest paljud ei taha isegi mitte kuulda. Piibli lugemine ka ei muuda meie maailma ega elu, kui me seda ei taha. Samas Piibli mittelugemine ei muuda seda reaalsust, milles me elame – meil on lihtsalt kehvem või puuduv arusaam sellest reaalsusest.